E-residentsus aitab Eestil võidelda kuritegevusega

E-residentsus aitab Eestil võidelda kuritegevusega

Eesti kutsub kogu maailma ettevõtjaid üles taotlema e-residentsust ning tegutsema meie ettevõtluskeskkonnas ilma Eestisse jalgagi tõstmata. Samal aja tehakse meie riigis tööd, et vähendada ettevõtlusega kaasnevaid riske, näiteks rahapesuohtu, mida seostatakse peamiselt mitteresidentidega.

Vastuolu nende kahe eesmärgi jõudis hiljaaegu ka uudistesse, kus tsiteeriti Rahandusministeeriumi ja LHV panga esindajaid, kes pealtnäha võtsid ühes ja samas asjas kardinaalselt erinevad seisukohad.

Minu arvates on mõlema poole argumendid küll asjakohased ent debatt jätab e-residentsuse eesmärgist vale mulje. Seetõttu pean vajalikuks selgitada, miks seadusekuulekate ettevõtjate ligimeelitamine ja kahtlaste eemal hoidmine ei ole tegelikult omavahel vastuolus. Töö, mis Eesti e-residentsuse programmi uuele tasemele viimiseks praegu käib, on seadnud eesmärgiks tegutsemise mõlemal suunal ja paraku ei ole üks ilma teiseta võimalik.

Ma ei hakka teid siinkohal tüütama sellega, et asun järjekordselt kirjeldama e-residentidele programmi poolt osaks saavaid kasutegureid. Tegelik küsimus seisneb hoopis selles, kas programm on kasulik Eestile? Samuti ei ole mõtet arutleda ka selle üle, kui suurt rahalist kasu e-residendid Eestile toovad ja kui palju aitavad nad kaasa Eesti riigi ja kultuuri mõjule kogu maailmas. Mainitud kasutegurid on niigi selged. On ammu teada, et e-residendid maksavad Eestis makse ja riigilõivu enam, kui seda kulub e-residentsuse programmi käimas
hoidmisele. Samas on e-residentsuse kasu meie riigi majandusele määratult suurem, sest programmi kaudu tekib juurde edukaid Eesti ettevõtteid.

Täna keskendun aga hoopis sellele, milliseid riske tuleb Eestil silmas pidada, sest e-residentsus on riigile kasulik ka üksnes siis, kui piirdume vaid selle konkreetse küsimusega.

E-residentide teine nimi

Teeme kõigepealt selgeks, kes on e-residendid.

Need on välismaalased, kes tegelevad Eestis ettevõtlusega. Nimetame neid e-residentideks vaid seetõttu, et Eesti on digiriik, kus on võimalik ettevõtet asutada ja luua digi-ID kaarti kasutades. Seda omakorda saab aga konkreetsetel tingimustel väljastada ka välismaalastele. Selles ei ole midagi erilist. Peaaegu kõikides teistes maailma riikides saavad ka mitteresidendid ettevõtlusega tegeleda, kuigi e-residentsuse ümber toimuvat arutelu jälgides võib jääda mulje, et üheski teises riigis pole see võimalik.

Ometi on nn e-residendid olemas ka paljudes teistes riikides selles tähenduses, et riikidel on kohustus reguleerida suhteid mitteresidentidega. Mujal lihtsalt ei nimetata neid inimesi e-residentideks, nendes riikides pole Eestile sarnast mugavat ja turvalist digitaalset infrastruktuuri ega seetõttu ka meie omaga võrdselt atraktiivset ettevõtluskeskkonda. Samuti ei saa positiivseks lugeda asjaolu, et mujal maailmas pole e-residentsuse programmi
puudumise tõttu ka päris selget arusaama, kuidas mitteresidendid nende riigis äri teevad.

Seega tasub arvesse võtta, et nii nagu teised riigid, peab ka Eesti reguleerima oma suhteid mitteresidentidega. Meie e-residendid eksisteerivad olenemata sellest, kuidas me neid nimetame.

Jookse kui kiiresti tahad, peitu siin ei poe!

Digi-ID taotledes peavad e-residentsusest huvitatud mitteresidendid nõustuma Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) poolt teostatava taustakontrolliga. See on esimeseks eelduseks, et nad saaksid siinses läbipaistvas majanduskeskkonnas, kus nad jätavad monitooritava digitaalse
jalajälje, üldse tegutseda. Isegi halbade kavatsusteta e-residendilt võib temapoolse ettevaatamatuse korral ja juhul, kui ta seetõttu võimudele silma jääb, staatuse ära võtta ja digi-ID sulgeda.

Seadusekuulekatele ettevõtjatele teatavasti meeldib mugavus ning Eesti ID kaart on väga mugav. Aga seda kaarti ei saa kasutada rahapesuks. Näiteks saab ID kaarti kasutades küll imelihtsalt ligi LHV pangaarvele, ent ei saa arvestada, et LHV annaks digi-ID omanikele lihtsamini arveldusarve või vaataks selle kasutamise reeglitele läbi sõrmede.

Vastupidiselt seadusekuulekatele ettevõtjatele ei hooli halbade kavatsustega ettevõtjad eriti e-residentsuse poolt võimaldatud igapäevase äritegevuse lihtsustamisest. Riigid ja piirkonnad, mis on kahtlaste kavatsustega ettevõtjatele atraktiivsed, ei pea ilmtingimata pakkuma ei kasutajasõbralikke e-teenuseid või mugavat asjaajamist. Kurjategijad hindavad kõrgelt hoopis muid asju- vähest läbipaistvust ja vähest õiguslikku regulatsiooni, et nad
saaksid peita oma tegevuse varifirmade taha. Lühidalt öeldes on raske uskuda, et Eesti või e-residentsus koos rangema PPA taustakontrolli, digitaalse jalajälje vältimatuse ja ärikeskkonna läbipaistvusega neid kuigivõrd kütkestab.

Kuigi ERR-i artikkel mainis kaasuseid, mis olid seotud Eestis toimunud rahapesuga ja mille kesmes olid mitteresidentidest pangakliendid, väärib rõhutamist, et mainitud kahtlusalused ei kasutanud e-residentsust ega juhtinud välismaal viibides oma Eesti ettevõtteid.

Kajastamist leidnud juhtumites kasutati rahapesuks hoopis teistes riikides registreeritud varifirmasid. Eestisse registreeritud ettevõtete puhul pole ’varifirmal’ isegi õiget tähendust, sest andmed iga siinse ettevõtte kohta lihtsalt kättesaadavad, mis teeb nende omanike ning finantsinfo, näiteks maksulaekumiste, kontrollimise lihtsaks. Eestis võid sa küll väga kiiresti
üritada eest ära joosta ent peidu pugeda on palju raskem, kui mujal.

Asjad, mis kurjategijatele meelehärmi valmistavad, on aga seaduskuulelike ettevõtjate jaoks väga olulised, sest võimaldavad neil ka mujal maailmas suurema usalduskrediidiga tegutseda. Ilma e-residentsuseta ei oleks paljudel seadusekuulekatel kodanikel mingit võimalust juhtida ettevõtet, mida usaldavad ühtmoodi nii selle kliendid, partnerid kui ka investorid. E-residentsus toimib e-reisdentide jaoks just eeskätt tugevama kontrolli tõttu, mis toob kaasa ka suurema usaldatavuse.

E-residentsuse ulatus ja ootused

Siiski oli LHV esindajal õigus, kui ta tõstatas e-residentsuse puhul kaks väga olulist teemat puhul: programmi ulatuse ja ootused tulevikuks.

E-residentsuse puudumisel kujutaksid mitteresidendid Eestile palju suuremat ohtu, kui nad kujutavad täna, kui me oleme otsustanud neid nimetada e-residentideks ning seadnud neile sisse digi-ID taotlemise süsteemi. Ent kui e-residentide hulk nüüd mingil põhjusel väga kiiresti kasvama hakkaks, suureneksid ka need olemasolevad suhteliselt väikesed riskid.

Seetõttu oleks loogiline tõhustada riskijuhtimise võimalusi, milleks annab e-residentide poolne majanduslik panus juba täna rahalised võimalused. Täna tegutseb PPA koos teiste riigiasutustega juba aktiivselt sellel suunal, et suurendada kontrolli e-residentide tegevuse üle. Selle tulemusel sai suletud osa nende e-residentide kaartidest, kes järginud reegleid.

Kui asi oleks pelgalt inimeste hulgas, siis teoreetiliseks oleks ju võimalik viia mitteresidentide riskiaste nulli. Me peaksime lihtsalt keelama kõigil mitteresidentidel Eestisse investeerida.

Aga see ei ole ei mõistlik, nagu ei oleks mõistlik ka välisinvestorite eemale peletamine. Mitte ükski riik ei lükka tagasi välisinvesteeringuid ning kindlasti ei saa asu Eesti esimesena seda tegema.

Teine mure on seotud ootustega. Me peame kindlustama, et e-residentidel poleks ootusi, et nende staatus ja uus digi-ID annab automaatselt suuremad võimalused pangakonto avamiseks. Igal finantsorganisatsioonil on oma eelistused klientide osas, keda nad soovivad teenindada. Riigi rolliks on siin ainult kindlustada, et turg on avatud ning nii residentidel, kui e-residentidel on võimalikult palju valikuid.

Loomulikult ei ole LHV panga klientide hulgas suurel hulgal e-residente. Juba pelgalt seetõttu, et nad peavad juhinduma LHV reeglitest ja nõuetest, mis toetuvad nende riskijuhtimise printsiipidele. Seetõttu keskendub LHV näiteks enamjaolt ühe osanikuga ettevõtetele, kelle käive on teiste mitteresidentide ettevõtetega võrreldes lihtsalt monitooritav.

Jättes kõrvale valdkonnaspetsiifilised väljendid, räägin ma siinkohal vabakutselistest professionaalidest ja digitaalsetest nomaadidest, kes kasutavad oma müügiplatvormina Interneti.

Need inimesed saavad e-residentsuse programmist kõige enam kasu, ja samas on neil on ka kõige madalama riskiastmega profiilid. Kui nad on ka tegelikult ettevõtjad, siis on nad oma teenuseid avalikult ja edukalt pakkunud juba mõnda aega ning nende tausta on võrdlemisi lihtne kontrollida- tuleb ainult ühendada arveldusarvel toimuv selle omaniku isikuga.

E-residentsus 2.0 vähendab riske veelgi

Pole mingit vajadust, et Eestis oleks pank, mis teenindaks igat tüüpi e-residente. Euroopas on rohkelt nii traditsioonilisi pankasid, kui ka uusi fintech ettevõtteid, mis on suunatud teist tüüpi e-residentide ettevõtete teenindamisele. Organisatsioonid, mis on suunatud teistsugustele klientidele, on valmis maandama ka nende klientidega seotud riske. Seepärast on e-residentsuse programmi meeskonna eesmärgiks mitte raisata aega veenmaks mingeid kindlaid ettevõtteid, et neil tuleks teenindada absoluutselt kõiki kliendigruppe, vaid pigem turu avardamine, et igale kliendigrupile leiduks teenuse pakkuja.

Et vähendada mitteresidentidega seotud riske, on vaja e-residentsuse programmi edasi arendada. Õnneks on e-residentsuse meeskond suurepärane (kuigi pean möönma, et olen siinkohal mõnevõrra erapoolik), ja selle eesmärgi osas on ka kõik poliitilised erakonnad on ühel nõul — tegemist on ju selgelt Eestile kasuliku olukorraga.

Võib-olla peaks me hoopis küsima, et kas meil on tulevikus üldse vaja investoreid, kes ei ole e-residendid? Kui mitteresidentidel ei ole e-residendi staatust, kaasneb nendega meie riigi jaoks rohkem segadust ja vähem turvalisust. Eesti võiks hoopis teha kõigile siin ettevõtteid loovatele välismaalastele digi-ID taotlemise kohustuslikuks.

Küllap liigub tulevik selles suunas niigi, ilma seadusandluslike muudatusteta. Näiteks kaovad Maksu- ja Tolliameti (EMTA) koostöös pankadega võimalus saada teenust neile, kellel pole ID kaarti. See tähendaks, et ka mitteresidentidel oleks mõistlikum taotleda e-residentsust, kui
nad tahavad luua Eestis ettevõtet.

E-residentsust turundatakse üle kogu maailma selle kaudu, mida see inimestel teha võimaldab. Oma olemuselt on E-residentsus aga lihtsalt usaldusväärne digi-ID, mis annab usaldusväärsetele ettevõtjatele võimaluse juhtida usaldusväärseid ettevõtteid meie usaldusväärses majanduskeskkonnas. Mitteresidendid võivad Eestile tuua palju kasu, aga riskid on meie jaoks madalamad ainult siis, kui need mitteresidendid registreerivad end e-residentidena.


E-residentsus aitab Eestil võidelda kuritegevusega was originally published in E-Residency Blog, E-residentsuse blogi on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.

The post E-residentsus aitab Eestil võidelda kuritegevusega appeared first on e-Residency.